Estonian with Eli

Tere tulemast tagasi Eesti keel Eliga neljandasse osasse. Juba jõudsimegi number neljani, mis on väga põnev minu jaoks. Täna ma räägin teile natuke toidust. Ja mitte väga palju, sest toidust on nii palju rääkida, et see osa läheks lihtsalt mitmetunniseks.

Toit on üks väga suur elu osa, kuna meil on seda tarvis. Meil on seda energiaks tarvis ja meil on tarvis ka toitaineid toidust saada. Aga paljudele on see peale selle vajalikkuse ka üks väga nauditav elu osa. Ma otsisin ka huvitavaid väljendeid, mida me eesti keeles ütleme, mis on toiduga seonduvad. Aga peamiselt, tänases osas, ma räägin teile erinevatest pagaritoodetest ja piimatoodetest, kuna need tunduvad kõige omapärasemad olevat Eesti toidus.

Kui te olete võib-olla Eestis käinud, siis te võib-olla olete proovinud seda traditsioonilist toitu, mis enamasti on kartulid, liha ja võib-olla mingisugune kaste peal. Kas siis nii-öelda jahukaste, juustukaste, või võib-olla lihtsalt hapukoor. Et see on väga, väga tüüpiline toit. Mis on päris tüüpiliselt eesti toit maitsete poolest, on siis kas panna natuke soola, võib-olla natuke pipart. Võib-olla emba-kumba, väga harva mõlemat korraga ja tõenäoliselt ka omajagu värsket või kuivatatud maitserohelist. Näiteks on till väga levinud maitseroheline, väga laialt kasutatud. Väga laialt kasutatakse tilli siis toidu peal, nii kartulite peal kui ka salatisse näiteks samamoodi pannakse seda värskelt üsna palju, supi sisse, et till on väga nii-öelda Eesti või lihtsalt Põhjamaaline matseroheline mu meelest.

Kõige omapärasem, kui ma julgen niimoodi väita, on siis meie leivatooted või pagaritooted. Ja nimelt see, et meil on kolm erinevat sõna leiva ütlemiseks. Meil on sai, sepik ja leib. Mis on siis nende erinevused?

Leib on enamasti tehtud rukkijahust, võib olla ka nisujahu sinna pandud, aga ta on tehtud juuretisega. Et sinna ei ole enamasti pärmi pandud, või vähemalt traditsiooniliselt sinna pärmi ei panda. Ja see näeb selline tume leib välja, selline pruunikas, mustakas, ja tihti sa leiadki poest musta leiba, või siis ka peenleiba, kuhu pannakse köömneid sisse. Ka see annab väga omapärast maitset sellele. Et see on siis jah traditsiooniliselt kääritamise teel tehtud ja minu meelest üks kõige parematest leibadest, mida ma üldse söönud olen, on Eesti must leib.

Siis on meil sepik, mis on selline natuke rohkem täisteralisem, aga tehtud siis kas nisujahust, võib-olla on seal kaerajahu või odrajahu või midagi muud pandud, võib-olla on seal ka kliisid sisse pandud, et natuke rohkem seda täistera maitset tuleks läbi ja sellega muidugi ka koos ka neid toitaineid on rohkem. Et on rohkem näiteks kiudaineid võrreldes lihtsalt tavalise saiaga. Et ta näeb selline natuke teralisem, aga siiski üsna hele välja. Et võib-olla selline nagu välismaal on see täistera leib siis, või täistera sai, eesti keeles õigesti öeldes.

Ja siis on meil sai, mis on pärmiga tehtud nisujahust üsna nii-öeldud rafineeritud toode, et valgest nisujahust enamasti tehtud, mis sul süües hakkab juba keele peal ära sulama, kui need süsivesikud lahti lagunevad oma osapoolteks siis, mis on glükoos. Et see hakkab sellele seda maitsvat magusat maitset, mida siis ülejäänud maailmas, või paljudes erinevates riikides üle maailma kutsutakse siis nende leivaks. Meie jaoks on see lihtsalt valge sai.

Eesti on ka hästi palju ütlusi leivaga seonduvalt. Näiteks teistmoodi saab soovida “head isu” kui te alustate söömist, on “jätku leiba”. Ja see konkreetselt siis tähendabki see, et las meil leiba jätkub kauemaks ja pikemaks. Et leib kunagi otsa ei saaks, et seda me soovime üksteisele.

Teistpidi on ka näiteks raha teenimist võimalik ütelda “leiab teenima” väljendiga. Et kui mina teenin leiba, tähendab see, et ma teen tööd, mille eest ma saan palka. Ja kuna leib on olnud juba nii pikka aega üks väga tähtis toidu osa, nii mitte ainult Eestis aga ka paljudes erinevates riikides, siis see nii-öelda palga teenimine annab selle võimaluse siis, et osta leiba.

Ma pikalt mõtlesin, et kas on väärt seda teiega jagada, aga tegelikult võib-olla see on üsna hea lihtne riimivõimalus teil õppida. Et minu vanaema, juba aastakümneid tagasi siis, juba pikalt, laulis meile väikest salmi, mida ma räägin teile pigem siis luuletusena. Et see on seonduvalt leivaga.

Ta alati siis nii-öelda laulis:

Söögem leiba, jätkem liha,

liha tigedaks meid teeb.

Karjugem siis läbi viha.

Andmisrõõm meis üle keeb.

Et see väike salm siis räägib sellest, kuidas liha söömine teeb tigedaks, teeb vihaseks. Et jätkem seda lihasöömist ja võtame rohkem leiba, et rohkem nii-öelda taimset toitu, et muidu kui me sööme liha, siis tuleb see andmisrõõm ka nagu suuresti ette, et siis karjume läbi viha, et siis üksteisele seda liha edasi anda. Täpselt ma ei tea, et mis selle loo moraal otseselt on, aga see on mul nii-öelda pikalt meelde jäänud ka selle väikese viisiga. Et jah, leib on üks väga suur ja oluline osa Eesti toitumises ajalooliselt juba.

Üks teine väga huvitav väljend on “midagi hamba alla saama”. Et mu vanaema jällegi küsis tihti: “Kas ikka said midagi hamba alla?”. Mis tähendas, et kas sa ikkagi leidsid midagi söömiseks, et said midagi süüa või ei saanud. Et konkreetselt siis ongi, kas leidsid midagi, mida panna endale hamba alla, mida endale suhu panna, mida hammastega siis närida. Ja muidugi enamasti siis käies ükskõik kelle vanaema juures peaks olema vastus, et “jah, vanaema, sain väga hästi, väga palju midagi hamba alla, suur aitäh”.

Minnes siis edasi järgmise osakonna juurde, kui mõtlen poe sisekujundust, siis läheksime selle piimaleti juurde, või piimatoodete juurde. Piimatooteid on Eestis väga palju, väga palju erinevaid, ja seda on ka muidugi teistes riikides, kus on see kombeks siis hoida lehmi ja kasutada erinevaid piimatooteid, leida erinevaid viise, kuidas seda töödelda, et saada erinevaid maitseid, ja et seda pikemalt säilitada. Et muidugi on tavalisi asju nagu juust olemas, ja jogurt ja piim, aga ka selliseid asju nagu hapupiim ja keefir, pett, et selliseid asju, mida võib-olla on kohati keerulisem teistesse keeltesse tõlkida, kus seda traditsiooni lihtsalt ei ole.

Mis mulle lapsepõlves väga maitses, on kohuke. Ja kohukest on tõesti, ma ei tea, et seda oleks mujal kui Eestis ja tõenäoliselt siis ka Lätis, kuna ma tean, et Eestis on müügil Karumsi kohukesed, mis on Läti brändi omad siis. Ja kohuke on selline kohupiima batoon. Võib olla ka seal midagi sees, mingi erinev moosiriba näiteks. Ja pealt on see šokolaadiga kaetud. Et ta on selline väga käepärane väike maius, lastele väga maitseb, mulle väga maitseb ja nüüd mul on ülimalt hea meel, kui ma tagasi koju lähen ja seal on ka tofukohukest saadaval. Et see, see teeb minu nostalgilise meele väga väga õnnelikuks.

Teine asi, mis mulle ka väiksena meeldis, on kohupiim. Kohupiim enamasti müüdi sellises torukeses, kilepakendis, et sealt tuli ots, mis oli metalliga kinni pandud, oli vaja lahti lõigata, ja siis sealt seda kohupiimapastat nii-öelda välja pigistada. Ja see oli, kohupiimapasta rosinatega, oli küll meie peres selline täitsa magustoidu asemele võetav toit. Et seda sai niisama väga hästi süüa. Aga kui on ka näiteks kohupiimapasta, mis oli, või kohupiim, mis oli peatselt käest ära minemas, ehk kuupäev oli kätte jõudmas, kasutamise kuupäev, siis sellest tegime me tihti kohupiimavormi, et sai sellest kooki teha. Mannaga näiteks koos kooki teha, ja siis võtta seda kisselliga oli jällegi väga traditsiooniline meie peres.

Neid kohupiimasid on erinevate maitsetega: sidrunimaitselised, šokolaadimaitselised, lihtsalt tavaline vaniljemaitseline, ja siis meie pere lemmik on kohupiimapasta rosinatega.

Natuke siis ma räägin oma mälestusi piimast, et kui ma olin väike, siis me käisime õega kahekesi, vedasime ühte viieliitrist purki, kui ma õigesti mäletan, kahevahel, et minna meie kodu ligidal olevasse poodi, kus siis piimamees selle uuesti ära täitis, ja siis me kahekesti vedasime selle jälle koju. Pärast seda tulid plastikpakendis piimapakid, mis olid siis üheliitrised. Selle jaoks oli tarvis ühte kannu, kuhu seda plastikpakki siis sisse panna, et nurka lahti lõigata, ja et ta pärast siis mudugi kuhugi laiali ei valguks. Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis praegu on ka tetrapakendid väga laialt levinud, mis muidugi aitab neid, nii-öelda ühes kohas koos hoida ilma kannu või muu abita ja muidugi see kork, mis teeb ta õhukindlaks, et õhk ei liigu sisse ja see aitab seda pikemalt säilitada.

Nii, aga ma arvan, et rääkides leivast ja piimatoodetest on siin juba üsna pikaks läinud see kord. Ma loodan, et see pakkus teile huvi. Ma kindlasti räägin toidust veel. Ma loodan, et te ei pane pahaks, et ma oma mälestusi siin vahel heietan teiega. Kui on muidugi kommentaare, siis alati võtke julgelt ühendust, ja järgmiste kuulmisteni!

Leivatoodete näited Eesti Pagarilt: https://eestipagar.ee/tooted/leiva-saiatooted/rukkileivad/

Klassikaline kohuke: https://www.tere.eu/tooted/kohuke/kohuke-classic-vanilli-glasuurkohuke